Nehemja

1 2 3 4 5 6 7 8 9 10 11 12 13


Peatükk 2

Ja niisanikuus, kuningas Artahsasta kahekümnendal aastal, oli tema ees vein; mina tõin veini ja andsin kuningale. Kuna ma tema palge ees ei olnud iialgi olnud kurb,
2 siis kuningas ütles mulle: 'Mispärast sa oled kurva näoga? Ega sa ometi haige ole? See ei ole muud kui südame kurbus.' Siis ma kartsin üliväga
3 ja ütlesin kuningale: 'Kuningas elagu igavesti! Miks ma ei peaks olema kurva näoga, kui see linn, kus on mu vanemate hauad, on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud?'
4 Siis küsis kuningas minult: 'Mida sa nüüd soovid?' Aga mina palusin taeva Jumalat
5 ja ütlesin kuningale: 'Kui kuningas heaks arvab ja su sulane on sulle meelepärane, siis läkita mind Juudamaale, mu vanemate haudade linna, et ma saaksin selle üles ehitada!'
6 Siis kuningas, kelle kõrval istus kuninganna, küsis minult: 'Kui kaua su teekond kestab ja millal sa tagasi tuled?' Kui ma nimetasin temale vastava aja, siis oli see kuningale meele järgi ja ta läkitas mind.
7 Ja ma ütlesin kuningale: 'Kui kuningas heaks arvab, siis antagu mulle kaasa kirjad maavalitsejaile teisel pool Frati jõge, et nad laseksid mu läbi, kuni ma jõuan Juudamaale,
8 nõndasamuti kiri Aasafile, kuninga metsaülemale, et ta annaks mulle puid templipalee väravate ehitamiseks ja linna müüri ning koja jaoks, kuhu ma asun.' Ja kuningas andis mulle need, sest mu peal oli mu Jumala hea käsi.
9 Siis ma tulin maavalitsejate juurde teisele poole Frati jõge ja andsin neile kuninga kirjad; ja kuningas oli koos minuga läkitanud väepealikuid ja ratsanikke.
10 Aga kui Sanballat, hooronlane, ja ametnik Toobija, ammonlane, seda kuulsid, siis pahandas see neid väga, et keegi oli tulnud nõutama head Iisraeli lastele.
11 Ja kui ma olin jõudnud Jeruusalemma ning olin seal olnud kolm päeva,
12 siis ma tõusin öösel üles, mina ja mõned mehed koos minuga, ilma et ma kellelegi oleksin rääkinud, mis Jumal mu südamesse oli pannud Jeruusalemma heaks teha; ka ei olnud mul kaasas muud looma kui see, kellega ma ise ratsutasin.
13 Ja ma läksin öösel Oruväravast välja Loheallika poole ja Sõnnikuvärava juurde, ja vaatlesin Jeruusalemma müüre, mis olid maha kistud, ja selle väravaid, mis olid tulega põletatud.
14 Ja ma läksin edasi Allikavärava ja Kuningatiigi juurde; aga seal ei olnud eeslil, kelle seljas ma istusin, edasipääsuks maad.
15 Siis ma läksin öösel orgu mööda ülespoole ja vaatlesin müüri; seejärel ma pöördusin ümber ja tulin tagasi tulles Oruväravast sisse.
16 Aga ülemad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis ma tegin, sest ma ei olnud senini seda avaldanud ei juutidele ega preestritele, ei suurnikele ega ülemaile, ka mitte muile, kes seda tööd pidid tegema.
17 Aga nüüd ma ütlesin neile: 'Te näete, missuguses õnnetuses me oleme, kuidas Jeruusalemm on varemeis ja selle väravad on tulega põletatud. Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei teotataks!'
18 Ja ma jutustasin neile, kuidas mu peal oli olnud mu Jumala hea käsi, ja ka neist sõnadest, mis kuningas mulle oli öelnud. Siis nad ütlesid: 'Võtkem kätte ja ehitagem!' Ja nad kinnitasid oma käsi selleks heaks tööks.
19 Aga kui hooronlane Sanballat ja ammonlane, ametnik Toobija, ja araablane Gesem seda kuulsid, siis nad pilkasid meid, osutasid meile põlgust ja küsisid: 'Mis see on, mida te teete? Kas tahate kuningale vastu hakata?'
20 Siis ma vastasin ja ütlesin neile: 'Taeva Jumal annab meile kordamineku, ja meie, tema sulased, võtame kätte ja ehitame! Aga teil ei ole osa, õigust ega mälestust Jeruusalemmas!'